Kolmas poolaeg
336. osa: Tammeka president teest Eesti tippu: toetaja tahab, et enne muneksime muna valmis
Täpselt aasta Tartu Tammeka jalgpalliklubi presidendina tüürinud Kaarel Kiidron mõistab täielikult neid, kes on vaat et igikestvalt Tammekat kritiseerinud. Kiidroni põhitöö on ta enda asutatud ettevõtte juhtimine, Tartu Tammeka tegemistesse käe külge panemistnimetab ta „väga kõrgetasemeliseks vabatahtlikuks vastutuseks“. Õhtulehe jalgpalli taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ tunnistab Kiidron, et Tammekas jäeti varasematel aastatel mõndagi tegemata. „Kui kvantiteet on olemas, aga kvaliteeti ei tule, siis järelikult on midagi tehtud valesti,“ ütleb klubi president otsekoheselt. „Tartlased ja lõuna-eestlased tahavad tunda uhkust Tartu ja Lõuna-Eesti üle. Tallinnast parem olemine pakub selleks väga hea võimaluse,“ räägib Kiidron. „Meie eesmärk onastuda Eesti tippklubidele üha tugevamalt kandadele ning seejärel olla juba ise järjepidevalt tipus. Nii meie endi, meie toetajate kui ka publiku selge soov on,et Tammeka tuleks suurde mängu. See tähendab medali võitmist. Aga see eeldab mõtteviisi muutust – ka esindusmeeskonnas.“ Samas möönab ta: mõned sponsorid ootavad esmalt tulemust. „Öeldakse: kõigepealt tuleb muna muneda ja siis võite uuesti tulla ukse taha kaagutama. Meie endi jaoks võrdubki see muna medalivõiduga.“ Kiidron kirjeldab, millisena näeb Tartus – kus teadupärast Eesti tippu kuuluv korvpalli- ja võrkpalliklubi – võitlust mammona nimel. Ja sedagi, kas ootab või ei oota „väikestvenda“ Tartu Welcot jalgpalli meistriliigasse. Kiidroni suust kõlavad palju muu hulgas järgmised mõtteivad: · Eesti jalgpall peaks mõtlema, kas ja kuidas muutuda välisinvestoritele praegusest avatumaks; · tal on Tartus veel piisavalt tegemist ja tõestamist ning mistahes rollis Eesti jalgpalli juhtimisele käe külge panemine ei ole tal seni isegi mõttesse tulnud; · Tammeka on leegionäride värbamisega tänavu õnnestunud, aga nende ega ka ühegi kodumaise mängija ostmiseks pole seni piiri tagant ühtegi pakkumist tulnud; · ainsaks jäänud Eesti A-koondise maavõistluses püüdis ta tegutseda palliga liiga julgelt, milleks isegi kogenumad meeskonnakaaslased polnud valmis.
